Update: Esimese nädalaga 500+ lugejat ja mitte ühtegi(!) kommentaari, et siin oleks midagi valesti 🙂
Rehvitestid kummalisel kombel võluvad inimesi. Ka meie blogi kõige loetumad postitused on hooajale vastavad rehvitestid. Ajakirjandusväljaannetel on aga inimesi vaja, kes ajakirju ostaks ning seepärast ongi vaja igal aastal teha… rehvitestid. Isegi kui neil suurt mõtet ei ole ja nad midagi tegelikult ei näita.
Mida rehvitest näitab
Rehvitest näitab ainult seda, et testi kaasatud rehvid…
1) selle konkreetse autoga
2) selle rehvimõõduga
3) nendes konkreetsetetes teeoludes
4) sellel ajahetkel
5) sellise kiirusega
6) uute rehvidega ja konkreetse rehvirõhuga
…järjestusid nii. Kuna sina sõidad ilmselt…
1) teistsuguse autoga
2) teistsuguse rehvimõõduga
3) teistsugustes teeoludes
4) teistsugusel ajahetkel
5) teistsuguse kiirusega
6) ilmselt juba mõnevõrra kulunud rehvide ja teistsuguse rehvirõhuga
… siis rehvitestist saadud teadmist ei saa mitte kuidagi laiendada sinule. See, et “üks meeter lühem pidurdusmaa” kuidagi erilise efekti annab just sinule ette juhtuvas olukorras, on väga ebatõenäoline. Sinu poolt kokku pandud süsteemis võivad rehvid järjestuda hoopis teist moodi. Samuti ei ütle test mitte midagi(!) rehvide kohta, mis testis EI osalenud.
Miks ma arvan, et neid ei ole mõtet vaadata
Rehvitest on ajakirjanduslik toode, samasugune ja samal tasemel nagu näiteks Maalehe suur torditest. Rehvitestid on ennekõike turunduslik tegevus, mis mingil määral teeskleb “teaduslik” olemist. Kui rehvi juures on võimalik öelda, et see sai testis hea koha, siis on seda kindlasti võimalik paremini müüa ja kallima hinnaga.
Sama moodi on võimalik rohkem müüa grillvorsti testi võitjat jaanipäeval ja naisteajakirjas avaldatud kohupiima katse võitjat kohupiima letis. Rehvitest on täpselt samasugune ajakirjanduslik eksperiment. Aga grillvorsti või kohupiima puhul ei ole neid “rehvitesti vendi” liiga palju 🙂
Miks ma nii arvan
Esiteks, kui süveneda testi metoodikasse – kuidas test täpselt(!) läbi on viidud – siis väga palju seal selgust ei ole. Paljut sellest, kuidas täpselt test läbi viidi, püütakse varjata. Tehnikamaailma 2019. aasta suverehvide testis (edaspidi TM2019S) on näiteks veeretakistuse katsekirjeldus täielikult(!) puudu (moodustab 10% koguhindest). Enamasti on testides katsed kirjeldatud väga üldsõnaliselt ja (teaduslikus mõistes) puudulikult. TM 2019 talverehvide testis on täielikult puudu kõikide katsete kirjeldused ehk ei ole võimalik üldse teada saada mida ja kuidas testiti. Teaduslike katsete üheks tunnuseks on aga see, et teistel on võimalik metoodikaga (mida ei ole ju mitte mingit põhjust varjata!) detailselt tutvuda, neid katseid korrata ja vaadata, kas avaldatud tulemused olid tõesed. Seda nimetatakse tulemuste reprodutseeritavuseks.
Kõrvalpõige reaalteadustesse: Tänu katsekirjelduse olemasolule ja terminite tähenduse selgusele (definitsioonid) on kõigil võimalik veenduda, et vee keemistemperatuur (normaalrõhul!) on just ~100 °C või raskuskiirendus (maa pinna lähedal!) on 9,8 m/s2. Pane vesi keema ja mõõda, viska keha aknast alla ja loe sekundeid ning veendu ise. Lisaks – pane tähele, et igal juhul on toodud välja süsteem (keskkond!), kus see kehtib ja mujal see saadud tulemus ei kehti. Seega, kuidas Aafrikas läbi viidud TM2019S tulemused saavad kehtida Jõgeval?! ADAC, Auto Bild ja Autozeitungi testide puhul on virinat pidevalt, et test on läbi viidud Kesk-Euroopas ja seal on kõik “täitsa teistsugune”. Aga Aafrika jäi kuidagi kahe silma vahele 😀
Teiseks, kõige olulisem teaduslike katsete juures on pimendamine (vt Wikipedia), kui püütakse leida mingite asjade vahelisi erinevusi. See tähendab, et katse tegija ei tea, mis toodet ta kasutab. Meditsiinis on tavaks topeltpime – katses ei tea arst ega patsient, mis ravimit kasutatakse – ja see suurendab tulemuse usalduväärsust. Nagu öeldakse, “you taste what you expect to taste”. Näiteks, kui pead otsustama, kumb õlu on parem – odav või kallis – siis sa pead neid maitsma nii, et sina ei tea, kumb on kumb. Kui sulle öeldakse, kumb on kallim, siis kallim tundubki parem. Seda, kas katse oli “pime” või mitte, ei ole suutnud mitte ükski rehvitest kirja panna. Seega arvata võib, et test ei ole pime ning tulemus on seetõttu kallutatud (kognitiivne nihe). Pimendamine rehvitestis võiks välja näha umbes nii nagu siin Kumho reklaamis.
Kolmandaks, on palju küsitavusi tulemuste analüüsi või interpreteerimise poolel. Testide arvuliste tulemustega tehakse sageli kummalised arvutused (ilma igasuguse selgituseta), mille tulemusel siis rehvid “kuidagi järjestuvad”. Aga taaskord, kui küsida, et missugust rehvi omadust see arvutuse tulemus kirjeldab ja kas see on üldse kuidagi oluline, siis ei oska sellele vastata ka kõige suurem rehvitestide fänn. Veelgi enam – paljud arvutustesse sisestatud arvud on tekkinud hindaja “tundumise põhjal”(TM2019S testis näiteks müra) ja “arvamuse põhjal” (TM2019S testis juhitavus). Ehk siis mitte kuidagi mõõdetavad ega reprodutseeritavad. Lisaks, näiteks arvuliselt hinnatud “veeretakistus”, mille kohta puudub katsekirjeldus ehk kuidas see number üldse saadi?! Lisa sinna veel “mitte pime” olemisest tingitud kallutatuse komponent ja see ongi kokku turunduslik pseudoteadus.
Turunduslikud tegevused aga maksavad raha. Kas oled mõelnud, miks osalevad rehvitestides (ja võidavad) ainult suured (st suure turunduseelarvega) rehvifirmad, kelle rehvid maksavad ka rohkem… ja et saaks rohkem reklaamile kulutada.
Vedrustest veel
Tehnikamaailm mõõdab ~25 m pikkust pidurdusmaad 10 cm(!) täpsusega (see on väga suur täpsus!) aga ei too välja mõõtmisvea piire ega katse korduste arvu, et saada üldse aru, missugune erinevus on statistiliselt oluline (st kas “mittejuhuslik” erinevus üldse on olemas). Lihtsustatult: Kui mõõtmise viga on erinevusest suurem, siis erinevust ei ole! Aus oleks öelda, et “kõikide rehvidega saad umbes 25 m peal pidama ja erinevusi ei ole”.
Siin on ka Auto Bildi testi kohta asjalike küsimusi. Näiteks pole välja toodud katse korduste arvu. Sealjuures kuival teel juhitavuse katses oli kõige parema ja halvema rehvi erinevus ainult 2.5% (mõõtmisviga on ilmselt suurem), mis tähendab veelkord, et aus oleks öelda, et “rehvide vahel erinevust ei ole”.
Kõrvalepõige: Rehvide vahelise erinevuse tõestamist võib võrrelda näiteks haridusega või oskustega. Oskuste puudumist ei pea kunagi tõestama. Küll aga peab tõestama oskuste või hariduse olemasolu (vastavalt kutsetunnistus või koolitunnistus), kui väidad nende olemasolu näiteks töövestlusel.
Numbrihuvilistel soovitan lugeda Wikipedia artiklit Statistical significance, et paremini aru saada, millal erinevus on ja millal mitte (ehk erinevus on juhuslik).
Pettused ja usaldusväärsus
Rehvitestide usaldusväärsus on mõnevõrra erinev.
ADAC (Saksamaa autoklubi ADAC) on rehvitestide metoodika juures (näiteks siin) selgelt välja toonud, et nende katses osalevad rehvid ostetakse kaubandusvõrgust (erinevatelt müüjatelt, erinevatel aegadel). Ikka selleks, et saada samad rehvid, mida tavainimestelgi on võimalik osta. Samuti rõhutavad nad, et testis osalevad rehvitootjad valitakse ise ning valiku üle otsustab ainult ADAC.
Tehnikamaailm 2019 suverehvide testis (mida võidab enamasti Nokian) on kirjas, et “mõnesid rehve testi ajal veel müügil ei olnud, need saadi otse tootjatelt…” jätmata täpsustamata missugused rehvid tootjatelt saadi. Suverehvide test viiakse läbi… Aafrikas (ehk siis tulemused ei ole keskkonna mõistes samastatavad Eestiga). Samuti on saladuseks see, kuidas pääseb rehvifirma testis osalema ja missugune on testis osalemise hind. Ja see ei suurenda usaldusväärsust üldse.
Miks on ostukoht tähtis? Varasemalt on näiteks Nokian jäänud vahele sellega, et saatnud testidesse spetsiaalselt testimiseks toodetud superrehve (Roadshow, Bloomberg, Autoblog) umbes kümmekonna(!) aasta jooksul ning öelnud, et see ongi täiesti tavaline rehvitestide juures (Rubber & Plastic News).
Kokkuvõte, miks inimestele rehvitestid meeldivad
Rehvide ostmine on suures osas emotsionaalne tegevus. See tähendab, et sulle meeldib mingi firma aga sul ei ole häid ratsionaalseid argumente. Näiteks, sa tahad osta kõige kallimat rehvi (tavaliselt Nokian, Continental vms), sest sa usud(!) et kallim on parem aga sa ei suuda seda ostuotsust endale selgitada. Rehvitestid aitavad need argumendid leida ehk ratsionaliseerida emotsionaalset otsust.
Näide: Sulle meeldib Falken. See on lahe firma, Liverpool FC särgil, ilus bränd, kihvt üldine kuvand ja päris soodne hind. Aga… sul on vaja ratsionaalset argumenti! Selleks, et seda ostu oma sõbrale selgitada. Falken Ziex ZE310 leiad sa Tehnikamaailma 2019. aasta suverehvide testis 7. kohalt (8.5 / 10). Hea tulemus(!), mis aitab sul ratsionaliseerida sinu emotsionaalset otsust ning seeläbi seda endale (ja teistele) heaks kiita. Falken ei ole üldse halb. Ta sai ju ainult 0.1 punkti vähem kui Michelin Primacy 4 (mis on üks kõige kuulsamaid rehvibrände) ja 0.4 punkti vähem kui Bridgestone Turanza 005. Kindlasti on Falken parem kui Maxxis, sest Maxxis sai ju ainult 7.7 punkti.
Aga mida need numbrid tähendavad ja kas nende erinevus on kuidagi oluline? Keegi tegelikult ei tea 😀 Seega, neid teste ei ole mõtet väga tõsiselt võtta.
Lõpumärkus: Kirjutasin selle artikli põhjusel, et seda arvamust küsitakse minult lihtsalt liiga sageli. Edaspidi on vastamine ainult lingi jagamise vaev. Tegemist ei ole reklaamtekstiga. Ühtlasi ma olen teadlik, mis on luul (nt rehvitesti vendadel) ja et seda ei muuda ratsionaalsed seletused.
NB! Kui oled teadlik mõnest avaldatud rehvitestist, mis oli hästi läbi viidud ja kus leiti kahe rehvi vahel mingigi statistiliselt oluline erinevus (mis võiks olla ka praktilise olulisusega), siis palun anna mulle teada – autoblogi@that.ee 🙂 Google Scholar otsing ei andnud kahjuks tulemust.
Mulle rehvitestid meeldivad ja loen neid suure huviga. Ka ostmisel võtan testitulemusi arvesse ning eelistan neid, mis mahuvad top 5 või vähemalt top 10 sisse: vahe ilmneb nii suvel kui talvel. Aastaid tagasi sain suurepärase kogemuse, et rehvil ja rehvil on väga suur vahe:panin ühele Vectrale alla uued Nankangi lamellid ja ühele teisele Vectrale 2mm jäägiga Michelinid. Samuti lamellid. Michelinide pidamine oli isegi kinnisõidetud lumel olulisel kindlam ja parem, rääkimata lahtisest, kuigi see tundus loogikavastane. Veel üks näide: Conti Sport Contact ja Nexen Nfera kuluvad umbes sama kiirusega, aga oluline vahe on nii pidamises kui kasutuseas. Nexen on märjal asfaldil raskema gaasijalaga kurvides rabe ja mône aasta vanusel rehvil tekivad mustri äärtesse praod. Conti peab hästi ja sõidab siidiselt kuni lõpuni ning vanusest ei pragune. Talverehvidest olen lõpuks jäänud Hankooki juurde, mis esineb ka testides hästi. Kui soodsalt saab, siis aga eelistan Nokiat veidi parema pidamise pärast. Suverehvide sümpaatia kuulub praegu Falkenile.
Uskuda või mitte uskuda.
Sõidan aastas 30 000 ja +km. Samal autol sama veljemõõduga all olnud talvel Nokian Michelin. Peaaegu võrdsed. Nokian natikene parem. Müra Nokianiga suurem. Ülespaiskuv sodi Nokianiga palju suurem. Roolitunnetus Nokianiga parem ja täpsem.
Suvel: Goodyear ja Hankook.
Võrdlusmoment peaaegu puudub…pole lihtsalt mida võrrelda. Üks pidas vastu peaaegu 3 hooaega teine mõned kuud ja oli läbi kulunud. Goodyear vesilius super….vesiliugu ei tundnud. Hankook libe ja ujuv vihmamärjal teel.
Testitulemustega ühtis peaaegu kui kontrollima hakkasin. Hankookist oleks oodanud promo põhjal paremat sooritust!
Mõtetu või mittemõtetu seega…las igaüks otsustab ise.